Helloo

Kui hommikusöök oli söödud suundus Marian tagasi oma tuppa ,või noh sellesse tuppa ,kus ta oli ärganud.
Ta istus voodi otsale ja vaatas merd.
Päev oli nii ilus ja soe.Kui ta poleks nii segaduses ja hirmul tunneks ta kindlasti sellest kõigest rõõmu ja tunneks end nagu paradiisids.
Järsku koputas keegi uksele ''Kas tohin sisse tulla?'' lausus keegi uksetaga.Selle kellegi hääl oli väga Fernando moodi.
''Ilmselt küll.''vastas Marian tuimalt.
Uks avanes ja sealt ilmuski välja Fernando.Tal polnud enam valget ülikonda seljas.Poisil olid jalas ujumispüksid ja nägu oli tal taas täis naeru.
Ta istus tüdruku kõrvale ja lausus:''Lähme ujuma!Vesi on nii soe,''
''Merre?''küsis Marian kahtlevalt.
''Nojah.Või kui sa soovid siis võime ka basseini minna aga meres oliks toredam.''arutles Fernando.
''Kuule kes sa õige oled?''vahetas Marian teemat ja pööras pea Fernando poole.
Poiss naeratas ''ma olen Fernando-sinu peigmees.Sõbrad hüüavad mind Ferryks.''
''Ja miks mina ei tea ,et sa mu peigmees oled?''kahtlustas Marian edasi.
''Sest ,et sul oli ränk autoavarii.Sa ei mäleta midagi.Olid neli kuud koomas ja siis ärkasid imeväel üles.Siis sa mäletasid veel ja hakkasid paranema.Sind lasti koju ja ilmselt nüüd sul on kõik meelest läinud taas.''Ferry pani käe ümber tüdruku.
''Ahnii..Aga räägi siis mulle ,kes ma olen.''
''Sa oled Mariaana Ferres.Oled pärit Eestist kuid kolisid siia -Hispaaniasse kolm aastat tagasi.Siin me kohtusime ja armusime.Su vanemad on surnud.Nad surid viis aastat tagasi ,kui nad läksid mägedesse puhkama.Lumelaviin tappis nad.Oled mu pruut ja elad siin.''vuristas poiss kõik ette ,mis tal meelde tuli.
Muidugi tüdruk ei uskunud poissi.Ta mäletas täpselt ,et ta rööviti.Ta nimi ei olnud isegi mingi Mariaana Ferres vaid Marian Laineste.Kahtust lisas ka hommikune Siiri kõne.
''Halloo!Kas läheme siis ujuma?Millest sa mõtlema jäid?''lausus poiss järsku.
''Eii midagi.Lähme jah.''Marian püüdis teeselda ,et ta on õnnelik.
''Pane siis ujukad selga ma ootan sind väljas.''poiss tõusis ja hakkas uksest välja minema.
''Oota,'' hüüdis Marian ''kas mul on üldse ujukad?''
Poiss naeratas ''Muidugi on.Lausa mitu paari.Varem käisime iga päev ujumas!'' lausus ta ja lahkus toast.
''Muidugi käisime..''lausus tüdruk õelalt ,kui oli tuppa üksi jäänud ja asus riidekapi kallale.

Nad astusid koos õue ja hakkasid trepist alla minema.Trepist ,mis viis alla rannale.
Siis tuli tal meelde Siiri kõne ,kus ta ei lubanud Marianil majast eemale minna.
Tüdruk seistatas trepil ja poiss tema taga samuti.
''Mis on?''küsis poiss.Ta ei saanud aru mis viga.
''Lähme basseini ujuma.Ma ei taha merre minna.Seal on külm!''tüdruk ei jäänudki poisi vastust kuulama vaid hakkas tagasi minema.
Ferryl ei jäänud muud üle kui ka tagasi minema hakata.
Nad ujusid tund aega ja ükskõik milliseid lähenemiskatseid Fernando ka tegi blokkis Marian ta eemale.

Möödus mitu pikka päeva.Aga koguaeg ,kui Fernando Mariani välja kutsus muutus tüdruk tõsiseks ja lukustas end oma tuppa.

On hommik...
Marian veel magab.
Kuid järsku segeb tema und keegi.See keegi hakkab teda meeleheitlikult raputama...

Kes see on?Seda saate teada järgmises osas ;)