Mul pole autojuhilubegi.Kuidas ma oleks saanud siis autaga LA-sse sõita?Ja ma ei oskakski ju.Ma läheks närvi ja.Ja kust sai see koristaja Bethany mu rahakoti ja miks ta mind üldse aitas.No loomulikult oleksin ma samamoodi käitunud aga see on nii imelik!
Mida ma ette võtan?Mida ma LA-s teen üldse?Kas 50 dollarit on piisav ,et Eesti lennata?Ma ju ei tea!
Los Angelesse jõudis buss alles järgmise päeva varajasel hommikutunnil.Aga kellaajast hoolimatta oli teedel juba palju autosid.Tüdrukul tekkis juba hirm-Mida ma teen kui ma siit bussist nüüd väljun.Ma ei tunne absoluutselt seda linna.Raudselt võtab mingi suvakas mu kinni ja..ma ei taha mõeldagi mida ma teen!Ja kuidas Bethanyga on?On ta on elus?Ma nii loodan ,et ta on kombes.Ja ma loodan ,et see vastik Fernando mind enam ei jälita!Ma nii kardan.Aga ma pean olema tugev!Muidu saadakse kohe aru ,et ma kardan ja see pole ju hea?!Eks?
Buss peatus järsku.Üks mees läks välja .Nüüd oli Marian üksi jäänud bussi.Muidugi oli ka bussijuht.Tüdruk läks ette bussijuhi jurde ja palus ,et mees viiks teda lennujaama.Bussijuht oli nõus.
Tüdruk istus tagasi oma kohale.Aga ta polnud ikka veel rahulik.
Buss keeras ühele tänavale ja siis pööras kahe kortermaja vahele.Seal oli suhteliselt kõhe.Paar prügikasti ja seintel olid graffiti joonistused.Bussijuht peatas bussi.Tõusis oma tolist ja hakkas tüdruku poole astuma.Ta näol oli kaval naeratus.Marian hakkas järjest valjemini hingama.Ta süda peksis ja ta hakkas higistama.
''Okay.I am leaving now!''tüdruk tõusis järsku ja hakkas bussi teise otas liikuma kus oli teine uks.
''No!You are staying.''
''What do you want?
''You are mine now!''mees haaras tüdruku käest ja hakkas teda bussi etteotsa tirima.
Mees tiris Mariani bussist välja ja sulges bussi uksed.Siis mees haaras kerge liigutusega õlale ja hoidis teda tugevalt enda haardes.
Marian muidugi siples ja karjus ,nii kuis suutis.
Bussijuht kõndis veidi aega kahe hiigelsuure maja vahel ,kus polnud ühtki inimest ja siis järsku astus mingist uksest sisse.Nad jõudsid kitsasse ja hämarasse koridori ,mida valgustas vaid väike aknake ukses.
Mees keeras ukse lukku ja vaatamatta sellele ,et Marian teda kõigest jõust peksis ,teda sülitas,hammustas ja kriimustas vedas mees neiu suurde ja varasse elutuppa.
Selle seinad olid valged ja põrandal oli hele parkett.Toal olid suured valgete siidkardinatega aknad.Kahe akna vahel oli suur plasmateler.Selle kõrval oli makk ja siis tuli suur ja valge tiibklaver.Teleka ees oli klaasist laud millel oli vaas roosidega ja paar ajakirja.Telekat sai vaadata mugavast valgest diivanist.Tõesti ,see tuba oli modernne ja ka Marian mõistis ,et tavaline bussijuht ei saa seda endale lubada.
Tüdruk rahunes veidi ''Okey.Who are you.''
Mees jalutas diivanini ja siis heitis sellele pikali ''Ma olen Matthew Roberts.''
''Sa oskad eestikeelt?Kes sa oled?Kuidas sa tead ,et ma eestlane olen?Mida assja?''
''Jah.Ma olen elanud pool oma elu Eestis.Ja siis tulin siia.Ära mind karda!Siin võid teha mida tahad.Ainult ära välja mine ,kui elu armas.Paar tundi pead veel ootama.Siiri tuleb varsti.''mees valis spordikanali ja püüdis sellesse keskenduda.
''Aga kuidas sa tead minust.Ja miks sa nii rõvedalt muga käitusid.''tüdruk kahtlustas veel.
''Siiri käest kuuled kõike.Ja see bussist minema vedamine oli sellepärast selline ,et ma tahtsin proovida ,et kas see on hea tunne,''
Tüdruk läks diivanile lähemale ''Hea tunne?''
Matthew turtsatas ''no selles mõttes ,et ma tahtsin vaadata kas on hea tunne tüdrukuid minema vedada nagu pervert.Ma tundsin huvi ,et miks pervod nii teevad.''
Ka Mariani näole tekkis naeratus ''okei.''
Tüdruk tõusis ja hakkas korteris ringi vaatama.See oli tõesti kena.Nagu villa.
Marian jõudis kööki ja avas suure külmkapi ukse.See oli pungil kõike ,mida hing ihaldab ''Nii ,et ma võin absoluudselt kõike teha?''pärib ta mehelt ,kes on ikka veel telekatoas televiisorit vahtimas.
''Jaa jaa ! Tunne ennast kui kodus!''
Niisiis hakkas tüdruk endale unelmate hommikusööki valmistama.
No comments:
Post a Comment