Heips.
Täna on naljakas päev olnud.Tähendab ma olen palju naernud :D
Hommikul käisime mampsiga elvas ja siis tulin kodo ja töötasin *hihi*
Tahtsin minna Karoliine poole aga ma ei saanud veel ,sest tal on ikka sugulased külas :S
Aga mille peale ma palju naernud olen?
Miku peale kindlasti :)
Siis olin ma liigutatud kui minu ''Mariani ja Siiri'' järjejuttu fb-s kiideti.
Siis naersin ma Maarja klassi Hiiumaa reisi pilte üle :D Sest need olid tõesti naljakad... ;)
''Vanaema!Appi!Helista politseisse!''karjub Siiri tuppa.
''Mida sa seal väljas teed?''uurib vanaema siiski edasi.
''Nutan!''
''Ma ei saa ikka midagi aru.''
''Ma palun sind!Helista politseisse!Marian rööviti ära!''tüdruk tõuseb ja hakkab kiirelt maja poole sammuma.
''Ta veel magab.Ära sega praegu.''kuuleb Marian häguselt mehehäält rääkimas.
Ta avab vaikselt silmad ja leiab end uurest valgest toast ,mille kaks seina on klaasist ,vaatega merele.Ta lamab suures voodis valgete linade vahel.Voodi äärtes on kaks öökappi..Tüdrukust paremal pool on heledast puidust uks ja selle kõrval peegelustega riidekapp.
Marian tõuseb istukile.Ta ei mõista mis toimub.
Toa uks avaneb ja sisse astub valges ülikonnas soliidne härrasmees.
''Oi.Sa oledki ärkvel.''mees naeratab soojalt.
''Kus ma olen?Mis toimub?''lausub Marian külmalt püüdes jätta karmi muljet.
''Räägime sellest hiljem.Pane riidesse ja tule sööma.''vastab härra ja läheb minema.
Tüdruk tõuseb voodist ja läheb riidekapi poole eeldades ,et seal võiks ta endale midagi sobivat selga leida ,kuna magamisriietes ei oleks siiski võibolla sobilik sööma minna.
Tüdruk lükkas kapi liugukse kõrvale ja nägi seal palju riideid-naisteriideid.Nende all oli riiul ,kus oli palju ilusaid kingi.
Ta olekski vist jäänud neid kleite proovima ,kui öökapil olev telefon poleks helisema hakanud.
Kena ja õhuline õlapaelteta kleit seljas tormas ta telefoni juurde.
''Hallo!''vastas ta ettevaatlikult.
''Marian?Sina?''lausus tüdrukuhääl telefonis.
''Jah.Kes sa oled?''
''Ma olen Siiri.Fernando on sinujuures?''tema häälest oli aru saada ,et ta oli närvis.
''Mida?Kes see on?''Marian ei saanud midagi aru.
''Ohh!Kus sa oled?''
''Mingis valges toas...mereääres...istun voodierval.''
''Jah sa oled Fernando juures.Igatahes.Ära mine temaga kuhugile.Jää sinna majja.Seal oled sa kaitstud.Fernando ega kellegagi kaasa ei lähe!Varsti näeme.''Siiri lõpetas kõne.
Marian oli ehmunud.Ta ei mõistnud ,mis toimub!?
Tüdruk läks vaikselt oma heleroosas kleidikeses uksest välja.
Ta jõudis pikka heledasse koridori mille lõpus oli näha klaasakent.
Nähes ,et klaasakna taga on kaetud laud ,kus on mõned inimesed pluss see valges ülikonnas tüüp ,läks ta ka välja.
''Mariaana!Lõpuks sa jõudsid!''lausus üks vanem naine ja tõusis püsti.
Ta tuli ja kallistas tüdrukut ''mina olen sinu ämm-Qorianna.
Tüdruk oli segaduses.Ta vaatas laua poole.Seal istus üks noor mees ,kes ei vaadanud Mariani poolegi.Ta luges ajalehte.
Tema kõrval istus seesama valge ülikonnaga poiss.
Laua otsas istus üks vana mees ,kellel oli habe ja prillid.
''Kallis!Tule istu lauda.''lausus valguke(valge ülikonnaga poiss)
''Kes sa oled?Miks sa mulle kallis ütled?''lausus tüdruk tõrksalt.
Poisi pilt muutus tõsiseks ''Ma olen su peigmees Fernando.''
''Fernando?See sama...''tüdruk kukkus ehmatusest pikali.
Fernando sööstis tema juurde.
''Rahune.Autoõnnetusest tingitud.Ära muretse!Ma olen siin.''lausus poiss ja tõstis Mariani üles.
''Aga ma pole su...''tüdruk ei saanud lauset lõpetada kuna Fernando pani talle käe suule.
Nad suunduid koos laua poole.Aga Fernandol polnud enam rõõmus nägu.Ta oli tõsine ja jälgis Mariani iga liigutust...
Tzauki.
